Lüneburgi ülikooli politoloogiaprofessor Christian Welzeli sõnul on maailm tervikuna on ajas muutunud rahumeelsemaks, kuid sellest meedia meile ei räägi. Põhjus on lihtne – meedia ei vaatle pikaajalisi trende, vaid keskendub lühiajalistele sündmustele. Samuti on ajakirjandusele omane tugev orienteeritus negatiivsele, seda eriti demokraatlikes ühiskondades, kus ollakse tunduvalt tähelepanelikumad negatiivsete arengute suhtes ja jäetakse positiivne kõrvale. Siiski tuleb tunnistada, et pilt, mida meedia maalib, ei ole esinduslik ega täielik. Kui maailmas eksisteeriks ka üksainuke riik, kus toimub kodusõda ja leiavad aset terroriaktid, kuuleksime sellest iga päev ning see kujundaks meie mõtlemist.

Tegelikult iseloomustab kaasaega pigem patsifismi trend, millele viitab ka Harvardi ülikooli psühholoogiateadlane Steven Pinker, kes on uurinud vägivalla vähenemise põhjuseid alates keskajast kuni tänapäevani välja. Lisaks faktile, et maailm on käesolevaks ajaks kogenud ajaloo pikimat rahuperioodi, näitavad uuringud, et ka riigisiseste konfliktide arv (vaatamata Ukraina sõjale ja muudele käimasolevatele konfliktidele, mille võib ühe käe sõrmedel üles lugeda), on pärast Teise maailmasõja lõppu pidevas langustrendis. Ka avalikud protestid ja rahutused on muutunud varasemast vähem vägivaldseks, mis võib olla tingitud arusaamast, et rahumeelsete kodanike vastu on jõustruktuuridel keerulisem relva kasutada ja nii on vägivallatud aktsioonid kokkuvõttes edukamad.

Welzeli sõnul aitab vägivalla vähenemist seletada ühiskondade emantsipeerumise protsess, mida võib kirjeldada kui arengut evolutsioonilisest normist, mille keskne toimemehhanism on seksuaalne rõhumine, emantsipeerunud ühiskonnaks. Esimene kätkeb endas (enese)ohverdust au nimel, patriarhaalseid seksuaalnorme (meeste võimu naiste seksuaalsuse üle) ning vägivalda, mis moodustab justkui elu loomuliku osa. Emantsipeerunud ühiskonnale on aga iseloomulik individuaalne areng ja eneseteostus, liberaalne vaade seksuaalsusele ning vägivalla mitteaktsepteerimine (ka abielusisene seksuaalvägivald on kriminaliseeritud, rääkimata muudest vägivalla vormidest). Niisuguses ühiskonnas on inimestel mõistagi avaramad võimalused (kõrgemale) haridusele, elukestvale enesearengule ja vabale enesemääramisele, elujärje parandamisele, samuti on pikem inimeste oodatav eluiga, mis omakorda muudab personaalse aja perspektiivi.

Loe lähemalt: ​novaator.err.ee/259298/teadlane-maailm-ei-ole-aja-jooksul-muutunud-vagivaldseks-ja-ebaturvaliseks

​Hiljuti langetas Eesti kohtusüsteem otsuse, et Perekooli foorumis Marika Korolevi solvanud anonüümsed kommenteerijad tuleb võtta vastutusele. Tartu Ülikooli eetikakeskuse 25. septembril korraldatud arutelus "Kuidas arvata õigesti? Salongikõlbulikkusest sotsiaalmeedias" leiti, et viisakas sotsiaalmeedia arutelukultuur ei teki üleöö. 

Kaspar Kruupi meelest valitseb vähemalt meil Eestis mingisugune väitlusideaal, et arutleda saab ainult ratsionaalselt. Väitluses loevad üksnes argumendid ja tõendid. Erinevaid arutelusid jälgides võib oletada, et inimesed oskavad argumenteerida: nad taipavad vähemasti viidata mingitele allikatele, nende adekvaatsusest olenemata, ja sõnastada midagi, mis sarnaneb argumendile.

"Mida me ei oska teha ja mida me minu meelest ei õpi [sotsiaalmeedias arutledes] ka paremini tegema, on väärtuste üle arutlemine. See on see, mille pinnal konfliktid ja kokkupõrked tegelikult toimuvad," arvas Kruup.

Väärtuste lahknevust ei osata grupi liikmete vahel kuigi hästi lahendada. Kas veenda vastaspoolt enda idee paremuses või mõista hoopis nende väärtusi, et kuskil keskteel kokku saada?

Sotsiaalmeedias juhtub sageli aga see, et väärtuskonflikti korral on sildid kerged tulema: "Sul on teised väärtused, järelikult sa oled kuri, õel, paha, nats, feminats või mis iganes silt sulle külge pannakse. Me ei oska rääkida väärtustest, me oskame rääkida ainult argumentide keeles."

Loe või kuula lähemalt siit: https://novaator.err.ee/869105/viisakas-sotsiaalmeedia-arutelukultuur-ei-teki-uleoo