Kolm Rootsi psühholoogi on teinud 6000 inimest hõlmanud uuringu suhtluskliimast töökohtades. Kui ebaviisakuse nii-öelda edasiarenenud vorm – töökiusamine – on Rootsis ja muudes läänemaades juba teadvustatud pahe, siis kiusule viia võiv juhuslikum ebaviisakus seda veel ei ole. Ebaviisakusena käsitlesid Lundi ülikooli psühholoogid Kristoffer Holm, Eva Torkelson ja Martin Bäckström käitumisviise, mis enamasti pole otseselt keelatud, kuid mõjuvad siiski häirivalt, nagu kellegi väljajätmine koostööst või infolevist või ühisele ettevõtmisele kutsumata unustamine, kellegi teise tehtud töö eest tunnustuse enda peale võtmine, kuulujuttude levitamine või ka kiitusega koonerdamine. Kolm neljandikku küsitlusele vastanutest väitis, et neid on viimase aasta jooksul vähemalt üks või kaks korda ebaviisakalt koheldud. Nad kirjutavad ajakirjas BioMed Research International, et ebaviisaka käitumise esinemise peamine põhjus on kolleegide käitumise jäljendamine.  Kuna inimesed kipuvad üksteise käitumist jäljendama, on olemas oht, et ebaviisakusest saab suletud ring ning sellest tuleneb kahju kogu töötajaskonnale. Varasemate uuringute põhjal võiks see kahju avalduda näiteks vaimse tervise häiretes, töörahulolu languses, töötajate lojaalsuse vähenemises ja konfliktide sagenemises. Holmi, Torkelsoni ja Bäckströmi sõnul on väljapääs töötajate ja juhtide koolitamises. Kui inimesed saavad ebaviisakuse tegelikest tagajärgedest teadlikuks, parandavadki neist paljud käitumist. 

Vaata lähemalt: novaator.err.ee/258166/ebaviisakus-tookohal-on-nakkav

Seejuures töökiusamist võib Eestis kogeda ligikaudu neljandik töötajatest, ehkki paljud ei soovi enda ohvri staatust tunnistada või ei pea teatud negatiivseid tegevusi töökiusamiseks, selgub Merle Tamburi Tartu ülikoolis kaitstud doktoritööst (vt dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/46585/tambur_merle.pdf?sequence=1). Tema uuring kinnitab, et uuel juhtide põlvkonnal, kel on kuni kümme aastat juhikogemust, on kõrgem teadlikkus töökiusamisest ja selle kahjulikust mõjust töötaja tervisele võrreldes vanema põlvkonna juhtidega ehk neil, kel juhikogemust üle kümne aasta. Doktoritööst selgub, et juhtidel on üldine valmidus tegeleda töökiusamise ennetusega ning nad on teadlikud oma rollist töökiusamise takistamisel.

Kõige enam kogevad tööl vägivalda 18-25aastased ning 56-70aastased. Noored satuvad kiusamise ohvriks, kuna ei oska toime tulla konfliktsete olukordadega. Töövägivalla kogemine sõltub ka perekonnaseisust. Enam kogevad tööl vägivalda lesetunud ning vallalised inimesed. See võib olla tingitud asjaolust, et üksikute inimestena tajuvad nad töövägivalda teravamalt kui pere ja lähedastega suhetes olevad inimesed.

Vaata lähemalt: novaator.err.ee/645622/uuringud-toovagivalla-kogemine-soltub-vanusest-ja-perekonnaseisust

Enim on töövägivald levinud meditsiinis, hariduses, teeninduses, transpordis ja tootmises. Läbiviidud uuringu järgi sõnab Eesti Maaülikooli ergonoomika professor, Eda Merisalu, et näiteks ei saa 2/3 töötajatest kaasa rääkida ettevõtte tegevusplaanides, pooled täiendõppe ja kolmandik ohutusalastes ning töö- ja puhkeaja korraldust puudutavates küsimustes. Merisalu sõnul tuleb olukorra parandamiseks midagi ette võtta riiklikul tasemel, aga tegevusprogrammi tööstressi- ja vägivalla ennetamiseks täna Eestis ei ole.

Vaata lähemalt: novaator.err.ee/646003/toostressi-ja-vagivalla-ennetamiseks-puudub-eestis-siiani-tegevusprogramm ja novaator.err.ee/646208/professor-sageli-ei-saa-tookiusamist-kannatav-inimene-tookohta-vahetada

Psühholoog Tõnu Jürjen leiab: "​Seksuaalrünnakutest ja ahistamisest kõneldakse kui naiste probleemist ning see on minu meelest fundamentaalselt vale. Siinkohal ei mõtle ma peamiselt seda, et kannataja pool võib olla mees, vaid seda, et probleem on koleda teo toime panijal. Nii massiivset probleemi ei ole minu arusaamist mööda võimalik lahendada, nähes vaid poolt ühiskonnast."

Loe lähemalt: www.err.ee/638209/tonu-jurjen-mida-teha-et-mehed-enam-ahistamisest-ei-vaikiks