Märtsi lõpus toimus Tallinna Ülikoolis ühepäevane seminarisari “Vägivaldsete konfliktide ennetamine ja lahendamine”. Ürituse korraldas Sotsioloogiaüliõpilaste Liit traditsioonilise Kevadkoolide sarja raames ning seal esinesid spetsialistid erinevatelt elualadelt - TÜ sotsioloogia doktorant Oliver Nahkur, TÜ sotsiaalpoliitika dotsent Judit Strömpl, MTÜ Meeste Kriisikeskus eestvedaja Renee Nahkur ning Sisekaitseakadeemia lektor Rauni Rohuniit. Pärast ettekandeid toimusid töötoad ning päeva lõpus sai õhtusel üritusel päeva jooksul kuuldut edasi arutada. Esinejate ettekannete slaidid on üleval Tartu Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudi kodulehel: http://www.yti.ut.ee/et/kevadkool-2016
Järgnevalt jagab oma muljeid üritusest TÜ sotsioloogia tudeng Liina-Mai Kaunissaare:
Selle aasta Kevadkool möödus meeleolukalt, seda puhtalt osalejate innukuse ja huvitava teemaasetuse tõttu, kuna päike sel Tallinna pühadejärgsel hommikul end näidata ei otsustanud. Jõudsin bussijaama kümne paiku ja uni oli veel silmis, kuid ootusärevus trügis vaikselt põue. Kõndisin Tallinna Ülikooli poole. Sain infoletist kaasa juhised ruumi leidmisel, mis ununesid kiirelt. Otsustasin võtta sappa vene rahvusest daamidele, kes suundusid justkui samasse kohta. Tuli välja siiski, et neid tõmbas teine üritus, aga julge valik tasus ära – olin lähedusest leidnud Kevadkooli! Seal ootas mind juba korraldustiim ning hommikune kohv koos präänikutega.
Ürituse juhatas sisse Virve Kassi kiire ülevaade Eesti seadusandlusega reguleeritud vägivallaliikidest ning nende statistikast ja maksumusest ühiskonnale. Näiteks läheb mõrv ühiskonnale maksma 1,2 mln eurot. Ta tõi välja, et esineb registreeritud ja registreerimata vägivalla statistika. Viimast valgustavad näiteks ohvriuuringud. Nende tulemustest saadakse teada, et Eestis toimepandud kuritegude puhul ainult 17 protsenti inimesi pöördub politsei poole ning 30 protsenti meditsiiniinstitutsioonidesse. Lisaks tutvustas ta rahvusvahelisi vägivallastatistika tähelepanekuid.
Järgmise esinejana astus üles Oliver Nahkur - Tartu Ülikooli nooremteadur ja sotsioloogia doktorant. Oma lõputööde raames on Oliver koostanud isikutevaheliste suhete destruktiivse konfliktsuse indeksi, mis võimaldab mõõta konfliktide taset eri ühiskondades. Oliver on Konfliktiennetuse Keskuse üks koordinaatoritest. Tema esitluse eesmärk oli indeksi tutvustamine, mis suudaks mõõta isikutevahelist vägivalda/destruktiivsust. Üheks näiteks destruktiivsusest on tapmine. Sellel on omakorda mõõdetav tagajärg: USA vägivallast tulenevate probleemide kulu on kuni 3,3% SKT’st. Vägivalla taseme mõõtmiseks kasutab Oliver liitmõõdikut, kus on koos palju erinevaid tunnuseid ja mõõdetakse mitmeid erinevaid komponente. Mõõdik võimaldab mitmedimensioonilisi nähtusi ühte numbrisse kokku tuua ja olla ühiskonnale tagasisideks. Fookuses on isikutevahelise vägivalla alatüüpide/kontekstide põhine kirjeldus, mida mõõdetakse suhtekontekstide üleselt. Erinevatel isikutevahelise vägivalla alatüüpidel on mitmed samu põhjusi ja riskitegureid ja hiljem samu vajadusi. Sotsiaalsed indikaatorid aitavad hinata, kus me parajasti eesmärgi suunas liigume, eesmärk on ühiskonna heaolu mõõtmine ja kuidas see muutub.
Oliver Nahkurile järgnes Judit Strömpl, Tartu Ülikooli sotsiaaltöö õppetooli juhataja ja sotsiaalpoliitika dotsent. Kevadkoolis jagas Judit oma teadmisi taastava õiguse põhimõtetest konfliktsete situatsioonide lahendamisel. Esmalt tutvustas Judit traditsioonilist kriminaalõigust ja taastavat õigust. Tavapärane kriminaalõigus tegeleb peamiselt konfliktis osalejate poolte vastandamise ja süüdlase välja selgitamise-karistamisega ning lahendusega tegelevad litsentseeritud spetsialistid. Traditsioonilise kriminaalõiguse kriitikana on Norra spetsialistid toonud välja, et sellega riik röövib inimestelt oskusi oma konflikte lahendada. Taastav õigus(Restorative Justice) teiselt poolt on eesmärgiks seadnud rahu ja rahumeelse suhtlemise taastamise. Osalejaid käsitletakse kui osalejaid: kõikidel on probleemid, millest saab edasi minna. Seda lähenemist iseloomustab kogukonnakesksus, omavaheline sidede tugevdamine ja lepitamine ehk probleemi lahendamine, mitte süüdlase leidmine tavapärases mõistes. Oluline on konfliktis osalejate vajaduste välja selgitamine ja sobitamine ning see, et konflikti lahendamine toimub kõikide osapoolte (füüsilisel) osalemisel. Lepitamist kasutatakse edukalt terve kriminaalprotsessi käigus, ka siis, kui kriminaalkaristus on pikaajaline. Lepitamisprotsessi käsitletakse kui osa õigusrikkuja rehabilitatsioonist. On tõendatud lepitamise tervendav mõju ohvrile.
Koos sotsiaaltöö magistrantidega läbi viidud uurimuses keskendus Judit lepitamismenetluse rakendamisele Eestis prokuröride ja lepitajate kogemuste kaudu. Tulemuste seas toodi välja lepitusmenetluse vähene rakendamine Eesti õigussüsteemis ühelt poolt selle kontseptsiooni uudsuse poolest prokuröride poolelt ja sellekohast puuduvat koolituste tõttu. Lepitamist kasutatakse eelkõige perevägivalla või naabrite vaheliste konfliktide puhul, mitte aga võõraste inimeste lepitamiseks. Levinud on arvamus, et ohvri seisukohast lepitamine on traumaatiline sündmus ning et ei ole mõtet lepitada võõraid inimesi. Sellega ollakse tugevas vastuolus teistes riikides levinud praktikatega, kus eelkõige kasutatakse lepitamist just võõraste inimeste puhul ning mõnes riigis on lepitusmenetluse kasutamine isegi keelatud perevägivalla puhul. Välismaal noorte peal kasutatav praktika ei ole Eestis soositud. Noori õigusrikkujaid ei suunata lepitamisele, sest nendega tegelevad alaealiste komisjonid.
Meeste Kriisikeskuse tegevust oli tulnud tutvustama Renee Nahkur. MTÜ Meeste Kriisikeskus pakub meestele tuge kriiside lahendamisel, olgu selleks siis mured töökohal või perekonnas. Nõustajana on Renee abistanud mehi, kes on kogenud vägivalda, aga ka mehi, kes on olnud teise inimese suhtes vägivaldsed. Kevadkoolis keskendus ta vägivalla lahendamisega tegelemisele Eestis - milline on seis hetkel ja milline võiks see tulevikus olla. Lisaks käsitles vägivalla teemast lähtuvalt võrdõiguslikkust – stereotüüpe ja avalikku arvamust. Ajakirjanduses on kuvand meeste kriisikeskusest kui millestki, mis vastandub naiste turvakodudele, kuid nii see kindlasti ei ole. Ühe peamise probleemina näeb Renee seda, et Eesti ühiskonnas on kultuur tugevam kui seadused s.t. kasvatus, hoiakud ja väärtushinnangud juhivad peamiselt inimeste suhteid. Ta toob välja meedia ja meelelahutustööstuse rolli soostereotüüpide kinnistamisel rõhutades naiste ja meeste vastandamist ning selle pealt kasumi lõikamist. Mehele vaid seksuaalsusega seotud soovide tähenduslik sidumine mõjutab otseselt normi kujunemisi aktsepteeritud väljendusvahendite kasutamisele. Lisaks tõi Renee välja, et Eesti kultuuriruumis tuleb meestele kasvatusega kaasa madal sotsiaalne võimekus, mille adresseerimisega saaks suure osa praeguseid probleeme juba eos ennetada või vähemalt leevendada. Probleemid nagu halvad suhted, sõltuvushäired, isiksusehäired, depressioon, vägivald, riskikäitumine jm on selgelt väljajoonistuvad tagajärjed eelnevate arusaamade ja käitumismustrite mitteteadvustamisel.
Kriisikeskuses pakutakse mitmeid teenuseid, kuid kahjuks tegeletakse rohkem tagajärgedega. Sotsiaaltöötajate tiim ja jurist spetsialiseeruvad meestele ning nende eesmärgiks on pakkuda komplektset teenustepaketti, et nõustamine, vajadusel suunamine ja õigusabi oleks kõik ühest kohast kättesaadav. Kriisikeskus on põhimõtteliselt igasuguse vägivalla vastu ehk mitte keegi ei tohi mitte kellegi peal vägivalda kasutada. Samas tõi Renee välja, et lähisuhte vägivallas on variatsioone rohkem ning neid ei pruugi kõrvalseisjal olla lihtne tuvastada. Mees lähisuhtevägivalla ohvrina ei ole üldiselt uuritud teema ja lähisuhtevägivalla plokk on terviseuuringute puhul meestel puudu. Mehed vägivalla ohvritena on jäänud uurimata, sest nende traumad ei ole nii tõsised, see aga ei tähenda , et seda ei ole olemas ja see ei vääri uurimist Samuti tõi Renee välja, et selleteemalisi uuringuid läbi viies ei ole ka naiste käest küsitud, kui palju ja mis moel nemad kaaslase vastu vägivalda on kasutanud. Tänased must-valged hoiakud peletavad mehi abi otsimast, sest levinud arusaam tekitab meesohvritele probleeme usutavuse, häbiga, seda kõike lisaks menetluse keerukusele. Selle kõige valguses on Renee siiski positiivselt meelestatud, vaatamata raskele tööle ja puuduvale tunnustusele loodab ta koos toetajatega välja töötada võrgustiku toimivatest teenustest, mis toetaksid mehe arengut ühiskonnas ja isikuna.
Rauni Rohuniit on Sisekaitseakadeemia politsei- ja piirivalvekolledži korrakaitse õppetooli lektor. Õppejõuna koolitab ta igapäevaselt nii tulevasi kui juba töötavaid politseiametnikke. Politseitöö rolli vägivalla ennetamises ja lahendamises tutvustamist alustas ta vägivalla mõiste defineerimisega. Maailma Terviseorganisatsiooni 2002.a definitsiooni järgi mõistab politseiamet vägivalda järgmiselt: „Vägivald on inimese tahtlik käitumine, millega ähvardatakse, püütakse teha või tehakse kahju teise inimese tervisele, mis võib põhjustada vigastusi, surma, psühholoogilist kahju, arenguhäireid jm negatiivseid tagajärgi”. Politsei ennetustöö üldpõhimõteteks on vähendada süütegudesse ja ohtu sattumise riski ning nende kahjulikku mõju indiviidile ja ühiskonnale. Ennetustöös saab sellesse panustada inimeste teadlikkuse tõstmise, hoiakute kujundamise ja käitumise/sotsiaalsete oskuste parendamise kaudu. 2014. aasta TNS EMOR’i läbiviidud riskikäitumise uuringus uuriti nimeste teadlikkust, hoiakuid, käitumist ja sotsiaalseid oskuseid erinevates valdkondades, kaasa arvatud vägivalla küsimustes, sh kiusamiskäitumine koolis. Näiteks tuli tulemustest välja, et täiskasvanud eestlased on füüsilise karistamise suhtes sallivamad kui täiskasvanud mitte-eestlased. Lisaks veel, et nooremad täiskasvanud peavad vähem lubatavaks füüsilise karistusega ähvardamist. Samas sekkuksid lähisuhtevägivalla puhul eelkõige vanemad vastajad.
Politseistatistikas on vägivallakuritegude arv kasvavas trendis, mis ei tähenda niivõrd vägivalla hulga kasvu kuivõrd on pigem tõetus sellest, et usaldatakse politseid nii palju, et julgetakse mitte jätta teatamata. Politsei rolli ennetaja ja info jagajana näevad suurem osa Eesti elanikest, kuid selle rolli tegeliku täitjana vaid kaks kolmandiku ja seda suurte rahvuslike ja vanuseliste erinevustega. Parima kuriteoennetusena näeb Rauni tugevat sotsiaalpoliitikat ning kogukondlikku tegevust. Tugev kogukond suudab ära hoida kuritegude toimumist. Vägivalla ennetamise olustikuliste meetmetena tõi Rauni välja politsei tegevuse probleemsete piirkondade kaardistatamisel ning osalemise kogukondade tegevuses näiteks talgute raames.
Pärast ettekandeid oli võimalik valida nelja töötoa vahel ning otsustasin minna Oliveri poolt juhitud töötuppa, kus tegelesime vägivalla leviku mõõtmisega. Oliver oli ette valmistanud küsimustiku, mida on tulevikus plaanis kasutada vägivalla leviku mõõtmiseks, ning meie olime esimene katserühm selle küsimustiku täitmiseks. Pärast ankeedi täitmist arutasime, kuidas seda saaks parandada - milliseid küsimusi lisada ja milliseid ära jätta. Samuti arutasime erinevate mõõtmisviiside mõju üle tulemustele.
Järgnevalt jagab oma muljeid üritusest TÜ sotsioloogia tudeng Liina-Mai Kaunissaare:
Selle aasta Kevadkool möödus meeleolukalt, seda puhtalt osalejate innukuse ja huvitava teemaasetuse tõttu, kuna päike sel Tallinna pühadejärgsel hommikul end näidata ei otsustanud. Jõudsin bussijaama kümne paiku ja uni oli veel silmis, kuid ootusärevus trügis vaikselt põue. Kõndisin Tallinna Ülikooli poole. Sain infoletist kaasa juhised ruumi leidmisel, mis ununesid kiirelt. Otsustasin võtta sappa vene rahvusest daamidele, kes suundusid justkui samasse kohta. Tuli välja siiski, et neid tõmbas teine üritus, aga julge valik tasus ära – olin lähedusest leidnud Kevadkooli! Seal ootas mind juba korraldustiim ning hommikune kohv koos präänikutega.
Ürituse juhatas sisse Virve Kassi kiire ülevaade Eesti seadusandlusega reguleeritud vägivallaliikidest ning nende statistikast ja maksumusest ühiskonnale. Näiteks läheb mõrv ühiskonnale maksma 1,2 mln eurot. Ta tõi välja, et esineb registreeritud ja registreerimata vägivalla statistika. Viimast valgustavad näiteks ohvriuuringud. Nende tulemustest saadakse teada, et Eestis toimepandud kuritegude puhul ainult 17 protsenti inimesi pöördub politsei poole ning 30 protsenti meditsiiniinstitutsioonidesse. Lisaks tutvustas ta rahvusvahelisi vägivallastatistika tähelepanekuid.
Järgmise esinejana astus üles Oliver Nahkur - Tartu Ülikooli nooremteadur ja sotsioloogia doktorant. Oma lõputööde raames on Oliver koostanud isikutevaheliste suhete destruktiivse konfliktsuse indeksi, mis võimaldab mõõta konfliktide taset eri ühiskondades. Oliver on Konfliktiennetuse Keskuse üks koordinaatoritest. Tema esitluse eesmärk oli indeksi tutvustamine, mis suudaks mõõta isikutevahelist vägivalda/destruktiivsust. Üheks näiteks destruktiivsusest on tapmine. Sellel on omakorda mõõdetav tagajärg: USA vägivallast tulenevate probleemide kulu on kuni 3,3% SKT’st. Vägivalla taseme mõõtmiseks kasutab Oliver liitmõõdikut, kus on koos palju erinevaid tunnuseid ja mõõdetakse mitmeid erinevaid komponente. Mõõdik võimaldab mitmedimensioonilisi nähtusi ühte numbrisse kokku tuua ja olla ühiskonnale tagasisideks. Fookuses on isikutevahelise vägivalla alatüüpide/kontekstide põhine kirjeldus, mida mõõdetakse suhtekontekstide üleselt. Erinevatel isikutevahelise vägivalla alatüüpidel on mitmed samu põhjusi ja riskitegureid ja hiljem samu vajadusi. Sotsiaalsed indikaatorid aitavad hinata, kus me parajasti eesmärgi suunas liigume, eesmärk on ühiskonna heaolu mõõtmine ja kuidas see muutub.
Oliver Nahkurile järgnes Judit Strömpl, Tartu Ülikooli sotsiaaltöö õppetooli juhataja ja sotsiaalpoliitika dotsent. Kevadkoolis jagas Judit oma teadmisi taastava õiguse põhimõtetest konfliktsete situatsioonide lahendamisel. Esmalt tutvustas Judit traditsioonilist kriminaalõigust ja taastavat õigust. Tavapärane kriminaalõigus tegeleb peamiselt konfliktis osalejate poolte vastandamise ja süüdlase välja selgitamise-karistamisega ning lahendusega tegelevad litsentseeritud spetsialistid. Traditsioonilise kriminaalõiguse kriitikana on Norra spetsialistid toonud välja, et sellega riik röövib inimestelt oskusi oma konflikte lahendada. Taastav õigus(Restorative Justice) teiselt poolt on eesmärgiks seadnud rahu ja rahumeelse suhtlemise taastamise. Osalejaid käsitletakse kui osalejaid: kõikidel on probleemid, millest saab edasi minna. Seda lähenemist iseloomustab kogukonnakesksus, omavaheline sidede tugevdamine ja lepitamine ehk probleemi lahendamine, mitte süüdlase leidmine tavapärases mõistes. Oluline on konfliktis osalejate vajaduste välja selgitamine ja sobitamine ning see, et konflikti lahendamine toimub kõikide osapoolte (füüsilisel) osalemisel. Lepitamist kasutatakse edukalt terve kriminaalprotsessi käigus, ka siis, kui kriminaalkaristus on pikaajaline. Lepitamisprotsessi käsitletakse kui osa õigusrikkuja rehabilitatsioonist. On tõendatud lepitamise tervendav mõju ohvrile.
Koos sotsiaaltöö magistrantidega läbi viidud uurimuses keskendus Judit lepitamismenetluse rakendamisele Eestis prokuröride ja lepitajate kogemuste kaudu. Tulemuste seas toodi välja lepitusmenetluse vähene rakendamine Eesti õigussüsteemis ühelt poolt selle kontseptsiooni uudsuse poolest prokuröride poolelt ja sellekohast puuduvat koolituste tõttu. Lepitamist kasutatakse eelkõige perevägivalla või naabrite vaheliste konfliktide puhul, mitte aga võõraste inimeste lepitamiseks. Levinud on arvamus, et ohvri seisukohast lepitamine on traumaatiline sündmus ning et ei ole mõtet lepitada võõraid inimesi. Sellega ollakse tugevas vastuolus teistes riikides levinud praktikatega, kus eelkõige kasutatakse lepitamist just võõraste inimeste puhul ning mõnes riigis on lepitusmenetluse kasutamine isegi keelatud perevägivalla puhul. Välismaal noorte peal kasutatav praktika ei ole Eestis soositud. Noori õigusrikkujaid ei suunata lepitamisele, sest nendega tegelevad alaealiste komisjonid.
Meeste Kriisikeskuse tegevust oli tulnud tutvustama Renee Nahkur. MTÜ Meeste Kriisikeskus pakub meestele tuge kriiside lahendamisel, olgu selleks siis mured töökohal või perekonnas. Nõustajana on Renee abistanud mehi, kes on kogenud vägivalda, aga ka mehi, kes on olnud teise inimese suhtes vägivaldsed. Kevadkoolis keskendus ta vägivalla lahendamisega tegelemisele Eestis - milline on seis hetkel ja milline võiks see tulevikus olla. Lisaks käsitles vägivalla teemast lähtuvalt võrdõiguslikkust – stereotüüpe ja avalikku arvamust. Ajakirjanduses on kuvand meeste kriisikeskusest kui millestki, mis vastandub naiste turvakodudele, kuid nii see kindlasti ei ole. Ühe peamise probleemina näeb Renee seda, et Eesti ühiskonnas on kultuur tugevam kui seadused s.t. kasvatus, hoiakud ja väärtushinnangud juhivad peamiselt inimeste suhteid. Ta toob välja meedia ja meelelahutustööstuse rolli soostereotüüpide kinnistamisel rõhutades naiste ja meeste vastandamist ning selle pealt kasumi lõikamist. Mehele vaid seksuaalsusega seotud soovide tähenduslik sidumine mõjutab otseselt normi kujunemisi aktsepteeritud väljendusvahendite kasutamisele. Lisaks tõi Renee välja, et Eesti kultuuriruumis tuleb meestele kasvatusega kaasa madal sotsiaalne võimekus, mille adresseerimisega saaks suure osa praeguseid probleeme juba eos ennetada või vähemalt leevendada. Probleemid nagu halvad suhted, sõltuvushäired, isiksusehäired, depressioon, vägivald, riskikäitumine jm on selgelt väljajoonistuvad tagajärjed eelnevate arusaamade ja käitumismustrite mitteteadvustamisel.
Kriisikeskuses pakutakse mitmeid teenuseid, kuid kahjuks tegeletakse rohkem tagajärgedega. Sotsiaaltöötajate tiim ja jurist spetsialiseeruvad meestele ning nende eesmärgiks on pakkuda komplektset teenustepaketti, et nõustamine, vajadusel suunamine ja õigusabi oleks kõik ühest kohast kättesaadav. Kriisikeskus on põhimõtteliselt igasuguse vägivalla vastu ehk mitte keegi ei tohi mitte kellegi peal vägivalda kasutada. Samas tõi Renee välja, et lähisuhte vägivallas on variatsioone rohkem ning neid ei pruugi kõrvalseisjal olla lihtne tuvastada. Mees lähisuhtevägivalla ohvrina ei ole üldiselt uuritud teema ja lähisuhtevägivalla plokk on terviseuuringute puhul meestel puudu. Mehed vägivalla ohvritena on jäänud uurimata, sest nende traumad ei ole nii tõsised, see aga ei tähenda , et seda ei ole olemas ja see ei vääri uurimist Samuti tõi Renee välja, et selleteemalisi uuringuid läbi viies ei ole ka naiste käest küsitud, kui palju ja mis moel nemad kaaslase vastu vägivalda on kasutanud. Tänased must-valged hoiakud peletavad mehi abi otsimast, sest levinud arusaam tekitab meesohvritele probleeme usutavuse, häbiga, seda kõike lisaks menetluse keerukusele. Selle kõige valguses on Renee siiski positiivselt meelestatud, vaatamata raskele tööle ja puuduvale tunnustusele loodab ta koos toetajatega välja töötada võrgustiku toimivatest teenustest, mis toetaksid mehe arengut ühiskonnas ja isikuna.
Rauni Rohuniit on Sisekaitseakadeemia politsei- ja piirivalvekolledži korrakaitse õppetooli lektor. Õppejõuna koolitab ta igapäevaselt nii tulevasi kui juba töötavaid politseiametnikke. Politseitöö rolli vägivalla ennetamises ja lahendamises tutvustamist alustas ta vägivalla mõiste defineerimisega. Maailma Terviseorganisatsiooni 2002.a definitsiooni järgi mõistab politseiamet vägivalda järgmiselt: „Vägivald on inimese tahtlik käitumine, millega ähvardatakse, püütakse teha või tehakse kahju teise inimese tervisele, mis võib põhjustada vigastusi, surma, psühholoogilist kahju, arenguhäireid jm negatiivseid tagajärgi”. Politsei ennetustöö üldpõhimõteteks on vähendada süütegudesse ja ohtu sattumise riski ning nende kahjulikku mõju indiviidile ja ühiskonnale. Ennetustöös saab sellesse panustada inimeste teadlikkuse tõstmise, hoiakute kujundamise ja käitumise/sotsiaalsete oskuste parendamise kaudu. 2014. aasta TNS EMOR’i läbiviidud riskikäitumise uuringus uuriti nimeste teadlikkust, hoiakuid, käitumist ja sotsiaalseid oskuseid erinevates valdkondades, kaasa arvatud vägivalla küsimustes, sh kiusamiskäitumine koolis. Näiteks tuli tulemustest välja, et täiskasvanud eestlased on füüsilise karistamise suhtes sallivamad kui täiskasvanud mitte-eestlased. Lisaks veel, et nooremad täiskasvanud peavad vähem lubatavaks füüsilise karistusega ähvardamist. Samas sekkuksid lähisuhtevägivalla puhul eelkõige vanemad vastajad.
Politseistatistikas on vägivallakuritegude arv kasvavas trendis, mis ei tähenda niivõrd vägivalla hulga kasvu kuivõrd on pigem tõetus sellest, et usaldatakse politseid nii palju, et julgetakse mitte jätta teatamata. Politsei rolli ennetaja ja info jagajana näevad suurem osa Eesti elanikest, kuid selle rolli tegeliku täitjana vaid kaks kolmandiku ja seda suurte rahvuslike ja vanuseliste erinevustega. Parima kuriteoennetusena näeb Rauni tugevat sotsiaalpoliitikat ning kogukondlikku tegevust. Tugev kogukond suudab ära hoida kuritegude toimumist. Vägivalla ennetamise olustikuliste meetmetena tõi Rauni välja politsei tegevuse probleemsete piirkondade kaardistatamisel ning osalemise kogukondade tegevuses näiteks talgute raames.
Pärast ettekandeid oli võimalik valida nelja töötoa vahel ning otsustasin minna Oliveri poolt juhitud töötuppa, kus tegelesime vägivalla leviku mõõtmisega. Oliver oli ette valmistanud küsimustiku, mida on tulevikus plaanis kasutada vägivalla leviku mõõtmiseks, ning meie olime esimene katserühm selle küsimustiku täitmiseks. Pärast ankeedi täitmist arutasime, kuidas seda saaks parandada - milliseid küsimusi lisada ja milliseid ära jätta. Samuti arutasime erinevate mõõtmisviiside mõju üle tulemustele.