Tänase Postimehe online lehes jäi silma lugeja kiri, kus peagi ajateenistusse suundub noormees kurdab olukorda, kus kaheliikmelise perekonna ainukese palgasaajana kaitseväkke minnes satub raskesse olukorda tema abikaasa.
Lugu kõrvale jättes pöörakem tähelepanu antud kirja kommentaaridele. Püüame allpool toodud näidete najal veidi arutleda, miks käesoleva loo lugejad on negatiivselt häälestunud autor mure suhtes. Täna hommikuse seisuga (10.00) on enamus kommentaarid parastavad ning lähevad isiklikuks autori suhtes. Kommentaator T.E. seab kahtluse alla kirjutaja keeleoskuse selmet, et arutleda teema üle: ..kirjutamise stiili ja ortograafia järgi otsustades - kas olete kindel, et olete käinud kõrgkoolis? Sellised kommentaarid on üldjuhul debati lämmatajaks ning suunavad fookuse loo tuumalt mujale. Kas tõesti on kergem öelda halvasti kui hästi?
Asja sidumine teiste teemadega ei tule samuti kasuks. Arvustaja A.R. soovitab loo autorile järgmist: Pane ennast "sõjapõgenikuna" kirja ja asi lahendatud, isegi tugiisiku saad. Saame ju kõik aru, et arvaja teeb halvustama märkuse, kus puudub toimiv lahendus.
Kommentaaridest paistab läbi ka üks üsna tavapärane suhtumise Eesti meestesse. Õigemini öeldes, et paljude silmis, et tohi mees kurta ning peab eluga iseseisvalt hakkama saama. Samas kui mitmed uuringud on näidanud, et eesti mees seab endale (või teise seavad talle) ehk liialt kõrgeid eesmärke. Ja kui mees kipub kurtma, siis satud halvakspanu alla. Sageli toon paralleeli majandusest. Kui Ühendriikides on pankrot ettevõtluses suhteliselt tavaline nähtus, võrdudes väärtusliku kogemusega, siis meil on tegemist äärmiselt negatiivse varjundiga sündmusega, mis kokkuvõttes võib ettevõtlikud isikud majandusest eemale tõrjuda. Isegi siis, kui nad on ainult ühe korra ebaõnnestunud.
Kurb on lugeda ka kommentaare, kus kirjutaja on olnud analoogses olukorras ning selle asemele, et pakkuda lahendusi, jääb pigem kõlama üleskutse vähem viriseda ja minna iga mehe kohustust täita. Kogu selle arutelu juures tuleb mul meelde hea kaasteelise ja õpetaja Rein Taagepera artikkel Akadeemias, kus ta loos 'Julgus olla nõrk' kõneles laialtlevinud stereotüübist, mis paneb eesti mehe nõrkusi häbenema ja varjama. Samuti jääb seetõttu ta oma murega üksi ning lähedastele jäetakse teistsugune mulje. Reinu loost võikski välja tuua põhipostulaadi - "eesti mehe suurimaks nõrkuseks on see, et ta ei julge olla nõrk". Meie tänase loo autor on aga vastupidine näide. Jah, väga tore, et eesti mees julges kirjutada, kui milline on tulemus!? Loodetavasti leiavad ka teised eesti mehed julguse oma muredest ja rõõmudest rääkida mitte ainult oma abikaasale vaid ka avalikkusele. Sest nagu Rein toona kirjutas, et «mehelikum» on ennast surnuks juua kui oma kannatustest teistele rääkida, pole eriti perspektiivikas.
Hea meel on selle üle, et üksikud kommentaatorid pakuvad kõige muu sees ka lahendusi, mis võiks loo autorit aidata. Kuigi ka need on sageli pikitud muu teksti hulka viisil, nagu oleks kommentaatoril hirm, et tema vastus on liialt positiivne, minnes vastuollu kommentaaride üldise tonaalsusega ning sattudes seeläbi teiste kommentaatorite "pahameele" alla.
Üleskutse loo arvustajatele, et püüdke jääda sisu juurde ning andke kirjutajatele argumenteeritud vastuseid. Ja ei pea olema kirjutajaga samal arvamusel! Kui kritiseerite loo autorit, saab seda teha mitte-isiklikul ja konstruktiivsel viisil.
Ahjaa, pealkiri. Antud teksti lugedes tuli mul meelde Alo Mattiiseni laul 'Eestile on kombeks üks president korraga', kus omaaegne minister Peeter Olesk ütleb järgmist Jah.. jah väga kerge on, väga kerge on .. olla ebanormaalne. Parafraseerides tänase Postimehe loo kommentaare tahaks öelda, et väga kerge on ... öelda halvasti.
Kommentaarid ja artikkel on leitav Postimehe veebilehel
MK
Lugu kõrvale jättes pöörakem tähelepanu antud kirja kommentaaridele. Püüame allpool toodud näidete najal veidi arutleda, miks käesoleva loo lugejad on negatiivselt häälestunud autor mure suhtes. Täna hommikuse seisuga (10.00) on enamus kommentaarid parastavad ning lähevad isiklikuks autori suhtes. Kommentaator T.E. seab kahtluse alla kirjutaja keeleoskuse selmet, et arutleda teema üle: ..kirjutamise stiili ja ortograafia järgi otsustades - kas olete kindel, et olete käinud kõrgkoolis? Sellised kommentaarid on üldjuhul debati lämmatajaks ning suunavad fookuse loo tuumalt mujale. Kas tõesti on kergem öelda halvasti kui hästi?
Asja sidumine teiste teemadega ei tule samuti kasuks. Arvustaja A.R. soovitab loo autorile järgmist: Pane ennast "sõjapõgenikuna" kirja ja asi lahendatud, isegi tugiisiku saad. Saame ju kõik aru, et arvaja teeb halvustama märkuse, kus puudub toimiv lahendus.
Kommentaaridest paistab läbi ka üks üsna tavapärane suhtumise Eesti meestesse. Õigemini öeldes, et paljude silmis, et tohi mees kurta ning peab eluga iseseisvalt hakkama saama. Samas kui mitmed uuringud on näidanud, et eesti mees seab endale (või teise seavad talle) ehk liialt kõrgeid eesmärke. Ja kui mees kipub kurtma, siis satud halvakspanu alla. Sageli toon paralleeli majandusest. Kui Ühendriikides on pankrot ettevõtluses suhteliselt tavaline nähtus, võrdudes väärtusliku kogemusega, siis meil on tegemist äärmiselt negatiivse varjundiga sündmusega, mis kokkuvõttes võib ettevõtlikud isikud majandusest eemale tõrjuda. Isegi siis, kui nad on ainult ühe korra ebaõnnestunud.
Kurb on lugeda ka kommentaare, kus kirjutaja on olnud analoogses olukorras ning selle asemele, et pakkuda lahendusi, jääb pigem kõlama üleskutse vähem viriseda ja minna iga mehe kohustust täita. Kogu selle arutelu juures tuleb mul meelde hea kaasteelise ja õpetaja Rein Taagepera artikkel Akadeemias, kus ta loos 'Julgus olla nõrk' kõneles laialtlevinud stereotüübist, mis paneb eesti mehe nõrkusi häbenema ja varjama. Samuti jääb seetõttu ta oma murega üksi ning lähedastele jäetakse teistsugune mulje. Reinu loost võikski välja tuua põhipostulaadi - "eesti mehe suurimaks nõrkuseks on see, et ta ei julge olla nõrk". Meie tänase loo autor on aga vastupidine näide. Jah, väga tore, et eesti mees julges kirjutada, kui milline on tulemus!? Loodetavasti leiavad ka teised eesti mehed julguse oma muredest ja rõõmudest rääkida mitte ainult oma abikaasale vaid ka avalikkusele. Sest nagu Rein toona kirjutas, et «mehelikum» on ennast surnuks juua kui oma kannatustest teistele rääkida, pole eriti perspektiivikas.
Hea meel on selle üle, et üksikud kommentaatorid pakuvad kõige muu sees ka lahendusi, mis võiks loo autorit aidata. Kuigi ka need on sageli pikitud muu teksti hulka viisil, nagu oleks kommentaatoril hirm, et tema vastus on liialt positiivne, minnes vastuollu kommentaaride üldise tonaalsusega ning sattudes seeläbi teiste kommentaatorite "pahameele" alla.
Üleskutse loo arvustajatele, et püüdke jääda sisu juurde ning andke kirjutajatele argumenteeritud vastuseid. Ja ei pea olema kirjutajaga samal arvamusel! Kui kritiseerite loo autorit, saab seda teha mitte-isiklikul ja konstruktiivsel viisil.
Ahjaa, pealkiri. Antud teksti lugedes tuli mul meelde Alo Mattiiseni laul 'Eestile on kombeks üks president korraga', kus omaaegne minister Peeter Olesk ütleb järgmist Jah.. jah väga kerge on, väga kerge on .. olla ebanormaalne. Parafraseerides tänase Postimehe loo kommentaare tahaks öelda, et väga kerge on ... öelda halvasti.
Kommentaarid ja artikkel on leitav Postimehe veebilehel
MK