Lüneburgi ülikooli politoloogiaprofessor Christian Welzeli sõnul on maailm tervikuna on ajas muutunud rahumeelsemaks, kuid sellest meedia meile ei räägi. Põhjus on lihtne – meedia ei vaatle pikaajalisi trende, vaid keskendub lühiajalistele sündmustele. Samuti on ajakirjandusele omane tugev orienteeritus negatiivsele, seda eriti demokraatlikes ühiskondades, kus ollakse tunduvalt tähelepanelikumad negatiivsete arengute suhtes ja jäetakse positiivne kõrvale. Siiski tuleb tunnistada, et pilt, mida meedia maalib, ei ole esinduslik ega täielik. Kui maailmas eksisteeriks ka üksainuke riik, kus toimub kodusõda ja leiavad aset terroriaktid, kuuleksime sellest iga päev ning see kujundaks meie mõtlemist.
Tegelikult iseloomustab kaasaega pigem patsifismi trend, millele viitab ka Harvardi ülikooli psühholoogiateadlane Steven Pinker, kes on uurinud vägivalla vähenemise põhjuseid alates keskajast kuni tänapäevani välja. Lisaks faktile, et maailm on käesolevaks ajaks kogenud ajaloo pikimat rahuperioodi, näitavad uuringud, et ka riigisiseste konfliktide arv (vaatamata Ukraina sõjale ja muudele käimasolevatele konfliktidele, mille võib ühe käe sõrmedel üles lugeda), on pärast Teise maailmasõja lõppu pidevas langustrendis. Ka avalikud protestid ja rahutused on muutunud varasemast vähem vägivaldseks, mis võib olla tingitud arusaamast, et rahumeelsete kodanike vastu on jõustruktuuridel keerulisem relva kasutada ja nii on vägivallatud aktsioonid kokkuvõttes edukamad.
Welzeli sõnul aitab vägivalla vähenemist seletada ühiskondade emantsipeerumise protsess, mida võib kirjeldada kui arengut evolutsioonilisest normist, mille keskne toimemehhanism on seksuaalne rõhumine, emantsipeerunud ühiskonnaks. Esimene kätkeb endas (enese)ohverdust au nimel, patriarhaalseid seksuaalnorme (meeste võimu naiste seksuaalsuse üle) ning vägivalda, mis moodustab justkui elu loomuliku osa. Emantsipeerunud ühiskonnale on aga iseloomulik individuaalne areng ja eneseteostus, liberaalne vaade seksuaalsusele ning vägivalla mitteaktsepteerimine (ka abielusisene seksuaalvägivald on kriminaliseeritud, rääkimata muudest vägivalla vormidest). Niisuguses ühiskonnas on inimestel mõistagi avaramad võimalused (kõrgemale) haridusele, elukestvale enesearengule ja vabale enesemääramisele, elujärje parandamisele, samuti on pikem inimeste oodatav eluiga, mis omakorda muudab personaalse aja perspektiivi.
Loe lähemalt: novaator.err.ee/259298/teadlane-maailm-ei-ole-aja-jooksul-muutunud-vagivaldseks-ja-ebaturvaliseks
Tegelikult iseloomustab kaasaega pigem patsifismi trend, millele viitab ka Harvardi ülikooli psühholoogiateadlane Steven Pinker, kes on uurinud vägivalla vähenemise põhjuseid alates keskajast kuni tänapäevani välja. Lisaks faktile, et maailm on käesolevaks ajaks kogenud ajaloo pikimat rahuperioodi, näitavad uuringud, et ka riigisiseste konfliktide arv (vaatamata Ukraina sõjale ja muudele käimasolevatele konfliktidele, mille võib ühe käe sõrmedel üles lugeda), on pärast Teise maailmasõja lõppu pidevas langustrendis. Ka avalikud protestid ja rahutused on muutunud varasemast vähem vägivaldseks, mis võib olla tingitud arusaamast, et rahumeelsete kodanike vastu on jõustruktuuridel keerulisem relva kasutada ja nii on vägivallatud aktsioonid kokkuvõttes edukamad.
Welzeli sõnul aitab vägivalla vähenemist seletada ühiskondade emantsipeerumise protsess, mida võib kirjeldada kui arengut evolutsioonilisest normist, mille keskne toimemehhanism on seksuaalne rõhumine, emantsipeerunud ühiskonnaks. Esimene kätkeb endas (enese)ohverdust au nimel, patriarhaalseid seksuaalnorme (meeste võimu naiste seksuaalsuse üle) ning vägivalda, mis moodustab justkui elu loomuliku osa. Emantsipeerunud ühiskonnale on aga iseloomulik individuaalne areng ja eneseteostus, liberaalne vaade seksuaalsusele ning vägivalla mitteaktsepteerimine (ka abielusisene seksuaalvägivald on kriminaliseeritud, rääkimata muudest vägivalla vormidest). Niisuguses ühiskonnas on inimestel mõistagi avaramad võimalused (kõrgemale) haridusele, elukestvale enesearengule ja vabale enesemääramisele, elujärje parandamisele, samuti on pikem inimeste oodatav eluiga, mis omakorda muudab personaalse aja perspektiivi.
Loe lähemalt: novaator.err.ee/259298/teadlane-maailm-ei-ole-aja-jooksul-muutunud-vagivaldseks-ja-ebaturvaliseks